Tähti ostan taeva helenduse käest

Kevad on pöördumatult käes. Sel korral õitseb kõik korraga – kirsid, õunad, kastanid ja isegi sirelid. Kevadet ma ootasin, aga mitte sellisena. Kohane on ju tahta olla ümbritsevaga kooskõlas – õite aegu valges öös olla elevil, suvise päikesega särtsakas, nukker sügiseste närtsimiste ja vihmadega, endassetõmbunud ja kurguni kampsunisse mässitud pimeda ja külmaga. Ähh, selle viimase oleks võinud jätta praegu meenutamata. Aga kevadet veel jagub, ehk jõuab melanhoolia taanduda sügaval sisimas põhjalikult tärkava tähesära eest.