Lumeingel

eile armusin ma
lumehelvestesse
kuni minu ümber
sõnadki
okasroosiks külmusid
nüüd lähen ma ja varbaga
vastsadand lumele
kirjutan su nime

Eile valgeks ei läinudki. Aeg käis tagurpidisammu. Kõige vähem kaamost sisaldus varahommikus, kus magava linna vaikne kuma heitis pilvehallusele kahvatut helki ning juba sulama hakanud lumi kiirgas veel viimast andajäänud helgust.

Oh oleks me nii vaprad, et suve jaksaks endas kanda lumevalguseni.