Tähti ostan taeva helenduse käest

Kevad on pöördumatult käes. Sel korral õitseb kõik korraga – kirsid, õunad, kastanid ja isegi sirelid. Kevadet ma ootasin, aga mitte sellisena. Kohane on ju tahta olla ümbritsevaga kooskõlas – õite aegu valges öös olla elevil, suvise päikesega särtsakas, nukker sügiseste närtsimiste ja vihmadega, endassetõmbunud ja kurguni kampsunisse mässitud pimeda ja külmaga. Ähh, selle viimase oleks võinud jätta praegu meenutamata. Aga kevadet veel jagub, ehk jõuab melanhoolia taanduda sügaval sisimas põhjalikult tärkava tähesära eest.

Eilsest sai homme

Ikka hämmastun, kuidas väljaspoolsusele voli andes võib hetkega olemine ja mõttemaailm muutuda vastupidiseks. Juureldes varaste tundideni edasiolemise viiside üle avastasin elevusega akna tagant valge öö. See aeg on igal korral minu meeltes saanud erilise koha. Ajuti kaob tahtmine magada ja selle asemele ilmub eiteakust sõnulseletamatu nipernaatlus. Nii ma siis seisin rõdul, selja taga peaaegu vaikinud linnamüra ja ees laiumas valkjas öö. No ei saanud, lihtsalt ei saanud teisiti kui lasta reipal ööbikul laksutada minusse soojade ööde ootus.